Pariisi legendid

Pealkiri: Kalevipoeg

Autor(id): Friedrich Reinhold Kreutzwald

Kirjastus: Ilukirjandus ja Kunst 1946

Keel: eestikeelne

Lehekülgi: 246

Seisukord: vanusele vastavalt kulunud, kuid loetav. Sisaldab pühendust.

Mõõdud: 240x175 mm

Formaat: pehmekaaneline

Kirjeldus:

Üks ennemuistne jutt kahekümnes laulus.

Pealkiri: Torupillid, vaesed lesed ja peata mees. Iiri muinasjutte ja muistendeid.

Autor(id): Jeremiah Curtin

Kirjastus: Fantaasia 2006

Keel: eestikeelne

Lehekülgi: 70

Seisukord: heas seisukorras kasutatud raamat

ISBN: 9949-420-30-X

Mõõdud: 216x145 mm

Formaat: kõvakaaneline

Kirjeldus:

Kunagise menukogu "Torupillid haldjad ja hiiglased" jälgedes sammuv iiri muinasjuturaamat, mille tegelasteks on vaimud - peadega ja ilma peadetea, erinevates meeleoludes haldjad ja vaesed lesed, kellel on enamasti suurepärased pojad.

Pealkiri: Torupillid, vaimud ja kaardimängud

Autor(id): Douglas Hyde

Kirjastus: Fantaasia 2006

Keel: eestikeelne

Lehekülgi: 67

Seisukord: heas seisukorras kasutatud raamat

ISBN: 9949-420-29-6

Mõõdud: 215x145 mm

Formaat: kõvakaaneline

Kirjeldus:

Iiri jutukogumik, kunagise jutukogu "Torupillid, haldjad ja hiiglased" järg.

Sisukord:

Tontide jalgpall

Cauth Morrisy teenistust otsimas

Pikkade kihvadega vanaeided

Paudyeen O'Kelly ja nirk

Leeam O'Rooney matused

Erini kuninga poeg ja Loch Léini hiiglane

Kuningas O'Hara kolm tütart

Kangru poeg ja Valge Mäe hiiglane

Pealkiri: Beowulf. Legend kangelasest

Autor(id): Nicky Raven

Kirjastus: Koolibri

Aasta: 2008

Keel: eestikeelne

Lehekülgi: 81

ISBN: 978-9985-0-2107-1

Mõõdud: 283x240 mm

Formaat: kõvakaaneline

Seisukord: heas seisukorras kasutatud raamat

Sisu:

«Beowulf» on üks vanemaid ingliskeelseid kirjandusteoseid: anglosaksi poeem, mida tuntakse vaid ühe, üheteistkümnenda sajandi algusest pärineva käsikirja põhjal. Lugu ise on käsikirjast ehk umbes 250 aastat vanem, aga kuigi teadlased on selle loomise täpse aja üle vaielnud, pole nad iial üksmeelele jõudnud. 1731. aastal säilitati seda ainsat käsikirja, mis kuulus Robert Bruce Cottoni kollektsiooni, Westminsteris Ashburnam House'i raamatukogus. Käsikiri pääses napilt tulekahjust, mis hävitas sadu teisi hindamatuid kirjandusteoseid. Praegu asub käsikiri Londonis British Librarys, kus asjatundjad kasutavad tehnika viimast sõna, et säilitada seda hinnalist osa meie kirjanduslikust pärandist digitaalsel kujul. Tules kannatada saanud tuhande aasta vanuses käsikirjas pajatatakse kangelasest – Beowulfist – ja tema võitlusest hirmuäratava koletise Grendeliga. Hoogsas ja rütmilises poeemis on maksimaalselt ära kasutatud vanainglise keelele omast energilisust ja jõulisust. Pärast seda, kui roomlased lahkusid 4. sajandil pKr Briti saartelt, tungisid sinna mitmed sõjakad Põhja-Euroopa rahvad: viikingid (Skandinaaviast) ja saksid (Germaani aladelt). Samal ajal seadsid end Euroopas sisse ka kristlased, kes tõid endaga kaasa lugusid uutest kangelastest. Beowulf on üks selliseid varakristlikke kangelasi – ta pärineb jüütide seast, kes elasid kunagi praeguse Rootsi lõunaosas. Sündinud niisuguses ajaloolises kontekstis, on iidne lugulaul Beowulfist säilinud meie päevini.
«Beowulf» on säilitanud oma võlu ka tänapäeval, seda iseäranis tänu kahele tõlkele: kunstniku ja luuletaja William Morrise versioon ilmus 1895. aastal, Seamus Heaney paljukiidetud variant 1999. aastal. Selles raamatus tuuakse lugejani kõige põnevam osa Beowulfi legendist.

«Beowulf» on üks vanemaid ingliskeelseid kirjandusteoseid: anglosaksi poeem, mida tuntakse vaid ühe, üheteistkümnenda sajandi algusest pärineva käsikirja põhjal. Lugu ise on käsikirjast ehk umbes 250 aastat vanem, aga kuigi teadlased on selle loomise täpse aja üle vaielnud, pole nad iial üksmeelele jõudnud. 1731. aastal säilitati seda ainsat käsikirja, mis kuulus Robert Bruce Cottoni kollektsiooni, Westminsteris Ashburnam House'i raamatukogus. Käsikiri pääses napilt tulekahjust, mis hävitas sadu teisi hindamatuid kirjandusteoseid. Praegu asub käsikiri Londonis British Librarys, kus asjatundjad kasutavad tehnika viimast sõna, et säilitada seda hinnalist osa meie kirjanduslikust pärandist digitaalsel kujul. Tules kannatada saanud tuhande aasta vanuses käsikirjas pajatatakse kangelasest – Beowulfist – ja tema võitlusest hirmuäratava koletise Grendeliga. Hoogsas ja rütmilises poeemis on maksimaalselt ära kasutatud vanainglise keelele omast energilisust ja jõulisust. Pärast seda, kui roomlased lahkusid 4. sajandil pKr Briti saartelt, tungisid sinna mitmed sõjakad Põhja-Euroopa rahvad: viikingid (Skandinaaviast) ja saksid (Germaani aladelt). Samal ajal seadsid end Euroopas sisse ka kristlased, kes tõid endaga kaasa lugusid uutest kangelastest. Beowulf on üks selliseid varakristlikke kangelasi – ta pärineb jüütide seast, kes elasid kunagi praeguse Rootsi lõunaosas. Sündinud niisuguses ajaloolises kontekstis, on iidne lugulaul Beowulfist säilinud meie päevini.
«Beowulf» on säilitanud oma võlu ka tänapäeval, seda iseäranis tänu kahele tõlkele: kunstniku ja luuletaja William Morrise versioon ilmus 1895. aastal, Seamus Heaney paljukiidetud variant 1999. aastal. Selles raamatus tuuakse lugejani kõige põnevam osa Beowulfi legendist.

Pealkiri: Dädä Gorgudi raamat

Toimetanud: Artus Laast

Kirjastus: Kiil

Aasta: 2008

Keel: eestikeelne

Lehekülgi: 270

ISBN: 978-9949-15-611-5

Mõõdud: 215x147 mm

Formaat: kõvakaaneline

Seisukord: heas seisukorras kasutatud raamat

Sisu:

Aserbaidžaani kirjandusel on uhke ajalugu. Siin on rikkalikul rahvapärimusel põhinevad eeposed, keskaja klassikaline luule, Euroopa valgustusest tiivustatud filosoofid, sügavalt helisev isamaaluule ja moodne proosa. Paljudel kaasaja kultuurrahvastel on just kirjanduspuu alumine osa palju vaesem. Eks peame meiegi tunnistama, et kui Kreutzwald XIX sajandil «Kalevipoja» tegi, siis sündis see eeskätt ta enda loominulisest innustumisest, mitte nii palju autentsest pärimusest.
Aserbaidžaanlastel (ehk aseritel ehk Aserbaidžaani türklastel) seevastu on välja panna mitu ehtsat eepilist pärimust. «Dädä Gorgudi raamatu» kõrval on sarnase traditsiooni viljadeks näiteks «Koroglu» ning romantilisema kaldega poeem «Ašuug Gärib». Viimases pealkirjas sisaldub väga oluline võtmesõna – ašuug ehk rahvalaulik. Tõlkes on ašuug «armunu». Aserbaidžaani «armunute» looming eristub teiste rahvaste omast eeskätt suurema musikaalsusega. Ašuug saadab oma laulu keelpillil. Teine iseloomulik joon on see, et ta võib vabalt improviseerida, olemata etteantud sõnades kinni. Alates XVIII sajandist on ašuugide pärimus rikastanud autoriluulet. Vähemalt sama suur mõju on sel traditsioonil aserbaidžaani muusikale. «Dädä Gorgudi raamat» kuulub aga vanimasse kihistusse, kui rahvalaulikuid ei nimetatud veel ašuugideks – nemad olid ozaanid, ašuugide eelkäijad. Ka ozaanid rikastasid oma kangelaslugusid meloodiatega, neid saatsid koorid ja tantsuetendused.
Milline on «Dädä Gorgudi raamatu» koht aserbaidžaanlaste eepilises traditsioonis? Sellele küsimusele vastaksin muud kirjandust võrdluseks võttes umbes nii: see on eepos eeposte hulgas nagu on Nizami (1141-1209) keskaja luuletajate hulgas, nagu Mirzä Fatali Ahhundov (1812-1878) valgustajate hulgas, nagu Sämäd Vurgun (1906-1956) uute luuletajate seas ja Anar (sündinud 1938) kaasaegses proosas. Ühesõnaga, ta on number üks – traditsiooni esimene meeldetulev näide. Ehkki kui asjasse süveneda, siis on olemas teisedki suurepärased näited, mis samuti võiksid aukohale sobida.
Andres Herkel