Pealkiri: Tüdruk kohvriga
Autor(id): Berit Selberg
Kirjastus: Huma 2001
Keel: eestikeelne
Lehekülgi: 128
Seisukord: heas seisukorras kasutatud raamat. Esilehel pastaka kritseldus
ISBN: 9985-898-50-8
Mõõdud: 200x137 mm
Formaat: pehmekaaneline
Kirjeldus:
Noorest naisest minapeategelase jutustus algab tutvumisega paksu, karvase ja piipu popsiva bibliofiili Mätsoniga ajal, mil klaas rislingit maksab Pegasuses 80 kopikat. Eestikirjanduselu vähegi tundev lugeja näeb Mätsoni taga kohe Matti Miliust. Aga tegevus leiab aset millegipärast Tallinnas, Vaino Vahing elab näiteks Mustamäel! Selberg on Tartu kirjanikest oma proosateoses dokumenteerinud veel Lembit Kurvitsa (lk. 52-53, 84 – 88) ja põgusamalt Priidu Beieri (lk. 34). Mätson integreerib kinokassas töötava ja Toompeal tädi korteris elava Pireti kirjanike ja kunstnikega seiklema, see piirdub jalutuskäikude ja jutuajamistega kohvikus või ateljees. Peetakse ka mõned öised joomingud, kus aktiivsemaks osutub Vahing, kes on “Tüdrukkohvriga” ainsaks erootiliseks tegelaseks (lk. 36 ja 121-122) – algul ühe tüdrukuga voodis ja ründab lõpus minapeategelast suudlusega. Mis oli Piretil peale ebamäärase armumise öösel maalikunstnik Sveniga (lk.108-109), jääb selgusetuks. See, et Mätsoniga seob Piretit seltsimehelik-südamlik sõprus ja vastastikune toetamine, tuleb kenasti välja. Kurvitsat esitatakse eesti talupoja ja hispaania aadliku sünteesina.
Mida tahab sotsialistlikus boheemlaskonnas uitav linnapiiga? Tema luuletuste ja juttude avaldamisest huvitub rohkem Mätson, abielu või perekonna soovist pole ainsatki märki, armastuse ähmaselt hõljuv võimalus kirjanduskeeles ei teadvustu. Selgelt on toodud üks rannaliival unistamine paradiisisaarte arhipelaagist, kus toimiks sõbralikult distantseeritud loominguline kommuun (lk. 41 – 44). See on omaette poeetiline peatükk, mis ei sulandu hästi loo tonaalsusega, nagu ka kiri New Yorgist (lk. 89 – 91) ja unenägu (lk. 96 – 99).
Teose tuumale aga viitab juba raamatu pealkiri. Kuigi Pireti elu pole just mustlaslik kohvrite otsas elamine, paistab sellest välja tema ebakindlus alalise eluaseme suhtes. Tädipoeg on sõjaväest tulemas ja siis peab mujale kolima.
Tänapäeva linnainimese üheks olulisemaks probleemiks ongi eluase, mis on toidust ja tööst primaarsem ja võib olla lausa õnne alus. “Oleks mul pärisoma korter, mõtlesin. Pisitilluke, aga oma. Ma võtaks endale kassi ja oleks õnnelik. Siis oleksin ma kindlasti õnnelik.” (lk. 40) Õnn on aga muutlik ja tujukas suurus, mis võib uuest, vaiksest, omaette kenast korterist kahe nädalaga välja kolida. Sest inimese tahtmistel pole otsa ega äärt."
Tootekood: 10494
, Tarneaeg: 1-3 päeva